Lahingut kaotades teesklen võitu.

Vaatan siin sellist vana Charlie Sheen'i filmi nagu The Wraith ja seal on pumping 80ndate hevimetal soundtrack, üks nendest see Ozzy lugu ta The Ultimate Sin albumi pealt, album, mis oli Ozzy olemas kõige 80ndateglam'ilikum, paljudele see ei meeldinud, aga minuarvates seal kickass tracke palju

Kiiretempoline lugu, mis sobis selle drag-racing teemalisse filmi. Kuigi tänapäeval oleks see ilmselt mingi post-grungelik enesehaletsuslugu, siis Ozzy päris seda teed ei lähe. Ärge saage valesti aru, Ozzy kõlab ikka nagu tavaliselt; kauge ja kahetsust täis. Samas Secret Loser on ikkagi rusikaga õhkulöömise lugu, kuigi meil on maskid ees, siis see ei ole nii kohutav nagu võiks tunduda.