Keegi palun andke lauljale tilku, kinnine nina on.

Kuna Taproot lasi just välja oma uue albumi, mis on eelmise back-to-the-roots albumist jälle samm konseptuaalse albumi poole. Olen küll seda läbi korra kuulnud, aga midagi väga kohe kõrva ei hakanud. Seega läheme 12 aastat tagasi ja nende esimese singli juurde.

Tegelt on loogilisem, et vist üritab rohkem kõlada kui Jonathan Davis. Hollywoodi arvamus summutiga püstolist alustab lugu, kuni groove sisse hüppab ja ohmaigaaad, see laul on isegi suhteliselt kiire nu-metal kohta. Lüürika on suhteliselt tavaline angst, samas segane sellepoolest, et tihti kestab üks ja sama lause mitu salmirida.
Mul tekib selline tunne, et sajandivahetuse Ozzfest'id olid sellised kohad, kus alkot juua poleks aegagi olnud, lihtsalt ühe bändi juurest teise juurde hüppa.