Ta saatan, ta kuri

ACDC sattus 80ndate alguses natuke slump'i. Eiei, Back In Black ja For Those About To Rock on täiesti okeid albumid, aga peale seda on nende karjääris kaks albumit, mis on suhteliselt vähemtuntud ja -edukad. Võtame siis aastast 1983 , albumiks on Flick On The Switch ja looks nimilugu.

Esimese asjana mis kohe ette tuleb, on fakt, et muusika on palju toorem, Mutt Lange't , kes nende paari eelmist albumit produtseeris, pole kusagil näha (mees oli Def Leppard'it hiigelsuureks ajamas) ja bänd produtseeris ise. Miks aga otsustati, et Brian Johnson'i hääl nii madalale miksitud on, jääb kahtlaseks. Kuna ACDC ei hiilga kunagi originaalsusega, siis just meeldejääva vokaali puudumisel tekib tunne, et ma olen seda lugu paremas versioonis kuulnud. Ühesõnaga , keskpärane