Kõik märtrid ei jõua jumalikkuseni.

Ænima oli see Tool'i album ,mis nende progrekalduvused ikka täiesti front and center tõi, sellepärast on see suht viimane album ,mida ma suudan korraga ka natuke kauem kuulata. Nagu ma olen juba ennem korrutanud , mängida võid osata, aga laulukirjutus on teine asi.

Eulogy ei ole lugu, mis kohe täie hooga stardist plahvataks, ilmselgelt on intro suhteliselt pikk, aga me ootame seda plahvatust, pole vaikus enne tormi, vaid rohkem nagu aegluubis katastroofi alguse nägemine. Ja mure on loos see, et introt tegelt 8-poole minuti jooksul laul ületatagi ei suuda. Mitte et ta üritaks, see peaks olema tõsine muusika, mida kuulates pead sa tõsiselt elu ja siinjuhul religiooni mõttetuse üle järgi mõtlema..Aga jah tõsi, eneseohverdus päriselus pole mingi Hollywoodi stiilis kangelashetk.
Muusika on kohati hea, kohati igav.