Võitlen selle eest, et minuti õiget naudingut saada.

Niih, sai eile Accepti kontserdil ära käidud ja täitsa lõbus oli. Rock Cafe'd pole ammu nii täis nähtud ja bänd oli soliidne hevimetalmasin. Vanad klassikud tulid ära ja sai leitud ka paar uut huvitavat lugu, mis ennem silma polnud jäänud (Isegi uued lood olid kõned huvitavad, pean albumit rohkem kuulma.) Anywa, Russian Rulette oli Accepti klassikalise perioodi lõpp, sest see oli viimanealbum Udoga enne ta esimest lahkumist bändist.

Sebe bussis pole just kõige parem internet, aga ma üritan siiski siin kirjutada seda vaikselt. Ja Aiming High on päris huvitav lend, ka vahelduses negatiivse alatooniga lugudele. See räägib küll karm hevimees olemisest, aga võtame seda kui loona, mis oma päris meloodilise refrääniga käseb teil endast maksimum välja pigistada.