Dangerzone on selline powerpop Avrili võtmes, milleni nad oma kolmandaks albumiks muutunud olid, natuke (eriti oma sündipoolega) meenutatakse veel vanemaid albumeid ja 80ndate AOR'e. Ja hea kuulata, et nad ikka sellel ajal veel üritavad pahasid tüdrukuid mängida, sry , aga Maarja Kivi oli ehk ainuke, kellelt seda oodata võiks. Anyways, pole paha, aga Traces Of Sadnessi lugudeni ei ulatu.
Thursday, November 29, 2012
Peab plahvatuste keskel rajal püsima.
Teate, kuidas aeg möödub. Viimasest Vanilla Ninja albumist on juba möödas 6 aastat ja nüüd kui Lenna lõpuks lapseootele ka jäänud, peame kõik tunnistama, et see bänd niipea ilmselt kokku tagasi ei tule. Viimane album polnud neil paha, aga puudus just selline lugu, mis edetabelid vallutanud oleks. Ainuke suurem hitt Saksamaal oli esimene singel.
Dangerzone on selline powerpop Avrili võtmes, milleni nad oma kolmandaks albumiks muutunud olid, natuke (eriti oma sündipoolega) meenutatakse veel vanemaid albumeid ja 80ndate AOR'e. Ja hea kuulata, et nad ikka sellel ajal veel üritavad pahasid tüdrukuid mängida, sry , aga Maarja Kivi oli ehk ainuke, kellelt seda oodata võiks. Anyways, pole paha, aga Traces Of Sadnessi lugudeni ei ulatu.
Dangerzone on selline powerpop Avrili võtmes, milleni nad oma kolmandaks albumiks muutunud olid, natuke (eriti oma sündipoolega) meenutatakse veel vanemaid albumeid ja 80ndate AOR'e. Ja hea kuulata, et nad ikka sellel ajal veel üritavad pahasid tüdrukuid mängida, sry , aga Maarja Kivi oli ehk ainuke, kellelt seda oodata võiks. Anyways, pole paha, aga Traces Of Sadnessi lugudeni ei ulatu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment