Hüvastijätt on alati kurvem kui tervitus.

Hellõu, kell on kaks öösel, kui ma seda kirjutan ja noh mõte on nagu ta on. Peotuju oli küll eelnevalt, aga nüüd on natuke maha rahunenud ja kui seda siin teki all kirjutan, siis samas praegu kahju, et siin üksi olen. Kuigi see on hetk, mil ma peaks praegu kirjutama bändist.....siis Roxette pole kindlalt asi, millest pikemalt mainima peaks.

Pole nende kõige tuntum lugu, kuigi Eesti raadiotes seda tihti kuulanud. Aga tegelt see on suhteliselt rarity välismaal, olen kuulnud seda rohkem ühe Modern Talking tüübi käest. Siin on siiski kõik, mida ma Roxette'lt ootan ja armastan. Kuigi naisel enam peale vähiravi samasugust häält pole, siis siin noorena on ta siiski kummitav ja melanhoolne, Per samamoodi saadab teda ja lisab kidrakäike. Ei, saage aru, Roxette'l on päris mitmeid häid peolugusid, aga meelde jäävad nad siiski enam oma kurbade lugudega.

Kuradi millimallikas, Ahto ja Tambet noh. :D