Hommikusööki tuleb peegli peal purustada.

Ohjah, sain endale ühe Metallica biograafia ja tasapisi loen seda läbigi kenasti, seega Metallica üle on saadud mõtiskleda ja isegi kuulata päris palju. Seega postitan siia ühe nende kõige legendaarsema loo, nimiloo ühelt parimalt thrash-metali albumilt

Koht, kus mina selle loo avastasin, oli mingi itaalia videomängude kaablikanal (jah, terve kanal videomängude jaoks). Oli üks selline sari, kus lasti muusikat erinevate klippide peale videomängudest ja see lugu oli veelmitteilmunud Half-Life 2'lt. Koheselt olin ma hooked, see tundus nii palju huvitavam, kui need suured hittlood, mis neil 90ndatel olid.
Peaaegu 9 minutine eepos algab juba sellises korraliku riffiga, et ülejäänud lugu võiks kahvatuda sellekõrval, aga ohei. Meloodiline keskosa ja uskumatult kaasahaarav eelrefrään on vaid ühed osad, miks see laul üks nende parimatest lauludest on ( neil on neid nii palju, et see vaheldub tihti). Lüürika räägib narkosõltuvuse halvast poolest, kuidas narkootikum sinu elu juhivad, mitte vastupidi. Album mis juba põhikoolis üks mu kõige läbimängitumaid albumeid oli, MoP pole oma powerit seniajani kaotanud.