Tulen alla nagu ahvipoiss.

Yeah, samasse teematikasse eelmise looga, aga seekord hoopis teistelt esitajatelt. 80ndate Genesis'elt eesotsas Phil Collinsiga, 70ndate progrest on kõik haihtunud, jäänud on vaid tavaline poprokk, väga meeldejääv poprokk, aga mis oleks Genesise arvustamine ilma Peter Gabrieli aegse bändi kiitmisega. 

Phil Collinsil lauluhäälel pole tegelt midagi viga (mis muudab mind äkki nii vanaks ja igavaks). See nende tume singel Invisible Touch albumi pealt räägib õhtuse narkootsingust ja kuidas janunedatkse seda uut laksu. Need klarinetid? kõlavad nagu veerevad tühjed õllepudelid kõrvaltänavas...üldsegi see ei ole lugu, mis paneb sind oma eeslinna kodus naisega aega veetma, mitte linna oma primaarseid nõudeid rahuldama.