Selles augus, mis olen mina

Lost and Found oli album, kus Mudvayne, saades tol hetkel aru nu-metali allakäiguteest, üritas natuke enda soundi avardada. Eih, mitte progressiivsel teel, vaid tegelt suhteliselt vastupidiselt, tehti paar suurt meloodilist singlist, mis üsnagi edukalt raadiotes ketrasid.

Oh kui nunnu, et nad otsustasid kollasel põllul video teha, üritavad koolieelikuid vist ka meelitada fännide sekka. Ja mul on tunne, et bassivend on nagu mõni vanaisa pükstega otsustanud bassikidra kurguni tõmmata. Sellegipoolest on Happy ehik näide faktist, kuidas Mudvayne muutus kiiresti sellise veidra nu-metal bändist täiesti tavaliseks kommertsheviks. Tegelikult on ka loo sõnum , et kui palju ma tegelt kannatama pean, kas sina saad sellest naudingut?