Võtad võimust mu hinge üle kuni mu keha oleks nagu tules.

Judas Priest alustas 90ndaid Painkilleri albumiga ja kui Rob Halford varsti peale seda lahkus, võis öelda, et ka lõpetas sama albumiga. Ripper Owens'iga 90ndad lastud albumid ei anna võrreldagi; minu jaoks jääb see parimaks Priesti albumiks just selletõttu, et see on suht kõige karmim ja kiirem Priesti oma. Siin pole päris Breakin' The Law' stiilis kaasarokkivad laule, vaid on üritatud natuke thrash'ist malli võtta. Aga plaadil on ka üks lugu, mis võtab tsipa tempod maha on on peaaegu ballaad.

A Touch Of Evil toob ainsa loona albumil sisse ka süntesaatorid, aga see pole päris Turbo albumi kanti kraam. Need on rohkem (gooti) atmosfääri loomiseks.. Päris hästi paneb unustama, et lugu nagu ikka räägib rohkem öösel erutava naise tahtmist. Sellel lool on ka video, aga see lõikab päris suure osa loost välja (eriti soolost), nii et pfff nautigem seda heviklassikat täies ulatuses